Elu on seiklus!

Millegi muutmiseks tuleb midagi teisiti teha.

Minu diastaasi lugu

2010 – esimene rasedus, algkaal 76, lõppkaal 98, iive 22 kg. Beebi kaalus 3,9 kg, 53 cm pikk. Rasedusega võtsin juurde igale poole, riided eriti selga ei läinud ja kõht oli päris suur. Sünnitus oli pikk ja väsitav, mõned õmblused ja 2 nädalat istumiskeeldu. Imetasin kuni u lapse aastaseks saamiseni ja kaalunumber jäi pikaks pidama u 84-85 peale. Tol hetkel ei osanud diastaasi kontrollida, ainus asi, mida mingil hetkel tähele panin oli see, et naba juurest oli vahel valus. Naba pärast sünnitust sisse tagasi ei tõmmanud ja kõht paistis välja nagu oleks rase. Kandsin üldiselt lohvakamaid riideid ja ei lasknud ennast kõhust väga segada. Raseduse ajal tegin 1x nädalas joogaharjutusi ja veidi kõndimist kuni poole suveni (sünnitus oli okt alguses), sealt edasi jäid harjutused vähemaks ja pigem panustasin kõndimisele. Teadlikult trenni ei teinud rohkem.

2012 – aprillis läksin tööle tagasi (istuv töö arvuti taga). Liikumisharjumused olid pigem nirud. Vahel käisin pojaga orienteerumispäevakutel, aga väga seal sellist aktiivset liikumist polnud. Proovisin uuesti joogaharjutustega tegeleda, aga kuidagi ei klappinud enam.

2013 – vahetasin aasta alguses töökohta, endiselt istuv töö arvuti taga. Otsustasin oma kehaga siiski tegeleda, sest võhma oli väga väheks jäänud, seljavalud andsid märku ja teist last ei olnud veel kuidagi paista. Lootsin, et treeningute abil saan ka oma kehaga uuesti sõbraks. Rühmatrennid mulle ei meeldi ja leidsin kohalikust spordiklubist personaaltreeneri (PT). Käisin u 2x nädalas jõusaalis, vahel jõudsin ka kõndima või jõusaali rattaga sõitma. Lisaks palus PT mul nädala-kahe jooksul kirja panna kõik, mida söön, et siis toitumises ka korrektuure teha. Parim kaalunumber, mida selle aja jooksul nägin, oli 78-ga midagi. Suured edusammud! Rahaliselt mõjus üpris laastavalt.

Kuni ma suvel beebiootele jäin ja sellest puhkuse ajal teada sain ja tagasi tulles endiselt trenni läksin ja ühel hetkel teada sain, et see rasedus ei jäänud kestma. Pärast seda tegin trennidega täieliku pausi ja keskendusin pigem töölkäimisele ja puhkusele. Novembri lõpus jäin siiski uuesti beebiootele ja see tähendas, et jõusaali polnud mul üldse enam asja.

2014 – suurema osa aastast olin rase (laps sündis septembri alguses). Kõht läks seekord kiiresti suureks, sest vastavaid lihaseid ei olnud ma ju absoluutselt kuidagi toonuses hoidnud. Enam ei mäletagi kui suur see kõhu ümbermõõt lõpuks oli. Igatahes väga suur! Muidugi ei osanud ma kuidagi tähelepanu pöörata ka sellele, et kui ma näiteks naersin, siis vappus kõht mõnuga kaasa (ehk et lihas tegi null tööd). Õnneks taipasin umbes poole pealt, et kõndida tuleb. Ehk et gravitatsioonil tuleb lasta oma tööd teha. Kahjuks avastasin seda liiga hilja veenilaiendite jaoks – ühe korraliku lataka sain parema jala põlveõndlasse. Edasi pidin terve suve sugitukki kandma (need olid suisa sünnitusel jalas). Igatahes, kõndisin usinasti ja tegin kohati isegi üle tunni ajaseid jalutuskäike. Sünnitus oli suhteliselt kiire ja kerge. Hoolimata sellest, et mul tähtajast 9 päeva üle läks, ei olnud beebi üleliia suur (3,6 kg) ja juba järgmisel päeval sain poole kannika peal juba ka istuda. Enne sünnitust tegus olemine aitas ilmselt ka pärast sünnitust väga tegus olla.

2 nädalat pärast sünnitust võtsin ühendust Hellega Kõhukliinikust, et uurida, millal võib kõhuga tegelema hakata. Peamiseks ajendiks see naba kohal punnitav songa moodi asi. Ei midagi hullu, aga tundus, et sellega tuleb tegeleda. Sain vastuseks, et peaksin arsti 6-8 nädala ülevaatuse ära ootama ja siis võib pihta hakata harjutustega. Esimest korda läksin ta juurde 21. oktoobril. Sain harjutused ja splindi.