Elu on seiklus!

Retsenseerimiseks valisin kokandusteemalise wiki – see tundus minu praeguse koduperenaise huvidega kõige rohkem kokku minevat. Esimene asi, mis silma hakkas, oli detailne sisukord – sain kohe kiire ülevaate, mida sellelt lehelt üldse oodata. Sissejuhatuses oli välja toodud, millest jutt tuleb ja kuidas teemale lähenetud on. Kogu lehekülg on väga põhjaliku infoga, hea et oli välja toodud nii välismaiseid kui Eesti keskkondi.

Mis aga oleks võinud pisut teisiti olla minu arvates? Kogu jutt oli ühel lehel ja lisatud oli ainult väliseid viiteid. Samas oleks selle aine ja sellise töö raames oodanud ka nö sisemist linkimist ehk siis lisaks oleks soovinud näha infot ka teistel lehekülgedel. Kas siis kogu pikk jutt laiali jagada mõnedele lehekülgedele või lisada mõned mõisted vms eraldi lehtedele.

Üldises plaanis oli aga hea ja huvitav lugemine, uut infot ka ja kindlasti hakkan mõnda väljatoodud välismaist võrgukeskkonda ka edaspidi uurima.

Ülesanne (14. nädal): Kirjelda ajaveebis kolme õpetlikku juhtumit manipulatsioonide ja pettuste vallast.

Sedapuhku alustaks hoopis sellest, et kust siis õigupoolest pettuste kohta informatsiooni võiks leida. Loomulikult tasub alustaga Google otsingust – märksõnadeks “internetipettus“, “internetipettused“. Sealtkaudu saab üksjagu asjalikku informatsiooni. Internetipettus on Wikipedia kohaselt:

Internetipettus on kelmus, mis pannakse toime internetis või interneti vahenditega.

Internetipettus põhineb tavaliselt identiteedivargusel ja saab ohvri jaoks alguse e-posti teel saadud petise e-kirjast, nö petukirjast (inglise keeles scam), mida levinumate petukirjade sisu järgi tuntakse ka kui Nigerian scam, Nigerian fraud, Advance-fee fraud, 419 scam, Nigerian 419 scam, Nigerian 4-1-9 scam, Nigerian money scam, Nigerian scam spam, Nigerian scam baiting, Nigerian email scam, Nigerian advance-fee fraud, Check overpayment scam, Nigerian advance-fee scam.

Internetipettuse ohvriks langemist on võimalik vältida, kui jätta petukirjale vastamata ja kirjas toodud telefoninumbrile helistamata.

Sellel lehel on ära toodud ka enimlevinud internetipettuse tüübid – nende seas näiteks andmete väljapetmine, laenupakkumised, päranditeatised, investeerimisvõimalused jm. Reaalseid juhtumeid on igal erineval tüübil ilmselt meeletus koguses, mida isegi ette ei suuda kujutada. Mõned kurioossemad näited (ja google otsingus populaarsemad) on sellised:

1. Mees otsis tutvumisportaalis kaaslast seksimängudeks. Leidis ühe neiu ja leppis temaga kohtumise kokku. Kohale jõudes ootas teda aga üks noormees, kes siis mehe vägistas. Loo moraal seisneb selles, et interneti kaudu on võimalik inimesel end ükskõik kellena kujutada ja seetõttu peab reaalses elus kohtumise puhul ikkagi väga ettevaatlik olema – tegelik inimene ei pruugi üldse see olla, kellena ta ennast kujutab.

(30.09.2009 Õhtuleht “Mees mehe vastu: internetipettus viis vägistamiseni”)

2. Väga levinud raha väljapetmise skeem kujutab endast seda, et “ärimehed” müüvad osalust oma firmas või siis lihtsalt paluvad inimestel registreeruda veebikeskkonna kasutajaks, et siis edaspidi mingit raha teenida. Loomulikult tuleb alguses sellesse üritusse registreerimisel pisut “investeerida”. Heal juhul läheb nii, et see esimene sissemakse on kaotatud raha. Halvemal juhul võib minna nii, et tegelik krediitkaardi pealt võetud raha on kordades suurem kui esialgu küsitud. Hiinas sattusid üle 600 tuhande inimese sellise pettuse ohvriks, kus neilt küsiti “liikmemaksu”, et nad saaksid edaspidi linkidel klikkides raha teenida. Kavalad “ärimehed” püüdsid aga pangast raha kohe välja võtta ja sattusid politsei huviorbiiti. Välja tuli see, et mingit linkidel klikkimise lugemist ei toimunudki ja liikmetasu läks viie “ärimehe” taskusse. Loo moraal seisneb selles, et ükski lihtne rahateenimisviis, mille sisuks on esimese sissemakse või liikmemaksu tasumine, ei ole see, mis ta paistab. Enne selliste asjadega liitumist tuleb ikkagi väga täpselt järele uurida, mida see ettevõtmine endast kujutab ja kas tegemist on ikkagi sellega, mis lubatud. Kõige parem oleks muidugi sellest kauge kaarega mööda minna.

(21.08.2001 Õhtuleht “Enneolematu internetipettus Hiinas”)

3. Tihti tuleb ette olukordi, kui tekib soov internetist midagi osta, sest see on soodsam või lihtsalt polegi poes soovitud asja saada. Võimalusi on mitmeid – osta internetipoest, oksjonilt või hoopis kuulutuses pakutut. Kõikide nende ostukohtade puhul võib ette tulla, et ostja maksab raha ära ja ei saa kaupa kätte või saadetakse talle mingit jama tellitud kauba asemel. Teisipidi võib minna see ka müüja jaoks – ostja annab pärast müüja kauba kättesaamist teada, et tegelikult pole ta kaupa saanud. Nii jääb müüja ilma nii võimalikust tulust kui ka kaubast.  E-poodide puhul on aga oht, et sisestatud kaardiandmed satuvad tegelikult pahalaste kätte, kes neid andmeid siis kurjasti ära kasutavad. Loo moraal seisneb selles, et igasuguste ostutehingute puhul tuleb eelnevalt püüda välja selgitada, kas müüja (olgu selleks siis veebipood või üksikisik) on usaldusväärne. Vahendeid tänapäeval peaks juba jaguma, kui ainult mõistust jaguks neid kasutada.

(Internetipettused hinnavaatluse foorumis)

(EL tarbija nõustamiskeskus internetipettuste temaatikast)

Kogu selle teema moraal on selles, et võimalusi, kuidas internetis petta saada on palju. Selleks ei pea tihtipeale isegi oma meilipostkastist kuigi palju kaugemale jõudma. Ise tuleb aga ettevaatlik olla, võõrastel linkidel mitte klikkida ja kindlaks teha, et soovitud tegevused on legaalsed.

Ülesanne (13. nädal): Vali kaks vaba tarkvara projekti ja võrdle neid ajaveebis arenduse vaatenurgast.

Olen varem selle juba siia blogisse postitanud :) Kuna tegemist huvitava teemaga, panen selle nüüd veelkord üles:

Olles ise teataval määral blogimise fänn ja alates 2004-st aastast vaikselt sellega toimetanud, tulidki esimesena võrdlemiseks pähe Movable Type ja WordPress, mille kohta väike ülevaade koostada.

Movable Type Open Source (edaspidi MTOS) on paljude entusiastide koostöös loodud blogimootor. Projekti juhib Six Apart, kes hoolitseb selle eest et MTOS-i ikka edasi ehitataks ja hooldataks. MTOS on kõikidele soovijatele tasuta saadaval, et seda muuta, edasi levitada ja kasutada, milleks iganes soovitakse.

WordPress (edaspidi WP) on täielikult avatud koodiga projekt ja sajad inimesed üle maailma tegutsevad selle arendamise nimel ja on kõikidele tasuta kättesaadaval milleks iganes seda kasutada soovitakse.

MTOS filosoofia arendusprotsessi osas on selline, et arendajate kogukond saab teha nii suuremaid kui väiksemaid platvormi muudatusi ja parendusi ning võimaldab kiirelt väljastpoolt projekti tulnud innovaatilisi ideid toote tuumikule lisada. Samal ajal jälgitakse stabiilselt ja ennustatavat versioonide väljastamiste plaani. MTOS arendustiimi eesmärgiks on igas kvartalis üks stabiilne versioon väljastada. WP arendajad otsustasid pärast 2.1 release’i, et edaspidiseks väljastamise tsükliks on regulaarselt 3-4 kuu tagant release väljastada, sellesse on siis lisatud ideed, mis on peamiselt kasutajate poolt esitatud ja hääletatud.

MTOS arenduste protsess koosneb kahenädalastest tsüklitest, mille ajal kontrollitakse ja testitakse muudatusi erinevatel tasemetel. Iga tsükli lõpus väljastatakse build, mis on vähemalt Six Apart QA meeskonna poolt testitud. Need buildid tehakse selleks, et kvaliteet toote arendamise käigus tagada ja anda kõrvaltvaatajatele võimalus hetke olukorrast veidi stabiilsem pilt saada progressist stabiilse release’i suunas.

Kui arenduseesmärgid ühe release’i jaoks täidetakse ja aeg muudatusteks hakkab ümber saama, muudetakse testimise suunda rohkem väljapoole ehk siis väljastatakse beeta versioon. Beeta versiooni käigus on arendusmeeskonnal nädalane väljastustsükkel, selleks et kasutajaid täiendustega kursis hoida.

Enne uue suure arenduse ja release’i tsükli alustamist vaatavad projekti eestvedajad listide arhiivid, vearaportid ja uute arenduste ettepanekud wikist üle ja koostavad neist pikemaajalised strateegilised eesmärgid. Selle protsessi tulemused esitatakse kogukonnale aruteluks ja ülevaatamiseks. Kui konsensus saavutatakse ja otsused on tehtud, algab release’i arendus. Uute arenduste planeerimise protsess on tegelikult järjepidev ja pidevalt täienev protsess.

Six Apartil on QA insenerid üle maailma, kes on pühendunud järjepidevale testimisele ja MT toote kvaliteedi tagamisele. Neil on väga oluline roll iga build’i osas, mille meeskond toodab (välja arvatud öised build’id). Stabiilse build’i kandidaadile tehakse suur hulk teste, kasutatakse erinevaid veebibrausereid, andmebaase, operatsioonisüsteeme jne. Selle protsessi eesmärgiks on leida võimalikult palju probleeme, mis võivad toote kasutamisel ette tulla. Vastavalt tulemustele otsustatakse, kas release hilineb, et olulisi muudatusi veel sisse viia. Kui see iganes võimalik on, tehakse minimaalseid teste ka beeta versioonidele ja ülenädalastele arenduse ettapidele. See tagab, et ükski kriitiline funktsionaalsus ei oleks tõsiselt viga saanud ega muudetud (nt sisse/väljalogimine, uue postituse lisamine, avaldamine, kommenteerimine, jne). Vigade jälgimiseks kasutab MTOS FogBugz-i, koodihalduseks trac-i.

WP arendamisse saab panustada mitmeti – dokumentatsiooni parendamine, tõlkimine, foorumis abistamine, teiste kasutajate abistamine läbi IRC Live Chat’i, WP arendamine ja rahaliselt. WP arendamise puhul on kasutajatel võimalik planeerimises osaleda, testida, veaotsimises osaleda ning vigade parandusega tegeleda.

Kogu eelnev jutt on refereeritud wordpress.org ja movabletype.org lehtedelt. Mida ma õppisin sellest suurest WP ja MTOS lehtel surfimisest – peamiselt seda, et mõlema arendamisse on võimalik väga mitmeti panustada. Pealtnäha tundub, et MTOS-il on see süsteem natuke paremini üles ehitatud. Samas võib see tunne olla tingitud sellest, et just hiljuti on WP arendusblogisse ilmunud üleskutse arenduste edasist käitlemist parandada. Selleks oodatakse siis kasutajate tagasisidet. Ilmselt läheb mõlemal hästi, st kogukond tundub mõlemal piisavalt suur olevat, kuigi konkreetseid numbreid kuskil näha pole, et kogu seda arendamist majandada. Seni kuni entusiaste jätkub, on ka mul hea meel, sest minu blogimootor WP tahab ju ka aeg-ajalt jälle uuendamist :)

Ülesanne (12. nädal): Loe läbi Raymondi Hacker-HOWTO (eesti või inglise keeles) ja kirjuta selle kohta hinnang.

Artiklis oli ühe olulise punktina välja toodud, et ühtki probleemi ei tuleks kaht korda lahendada. Lugesin artikli küll uuesti läbi, aga hinnangu osas jään oma 2009. a. maikuus kirjutatu juurde :)

Detailne kirjeldus selle kohta, kuidas saada häkkeriks, samalt tüübilt, kes kirjutas loo Linuxi arendamisest “bazaari” meetodil. Jällegi huvitavalt ja hästi kirjutatud. Seekord sa see mulle ka selgeks, miks see nii on. Nimelt oli ühe punktina välja toodud, et head häkkerid peaksid õppima ka hästi kirjutama. Pigem oli muidugi mõeldud seal grammatiliselt korrektse teksti kirjutamist, aga ikkagi.

Väga lihtsalt ja selgelt oli autor välja toonud nõuanded, mida peaks jälgima inimene, kes tahab häkkeriks saada. Ilmselt on neist nõuannetest nii mõnigi selline, mida võiks jälgida isegi siis, kui ei taha otseselt häkkeriks saada. Kuigi siis pole ehk nii palju motivatsiooni selleks.

Lahe oli veel see ka, et autor oli omalt poolt ka küsimused-vastused kirja pannud neile, kel suurem huvi teema vastu. Enamus küsimusi läksid küll suht ühte auku – no et kuidas siis ikkagi häkkeriks saada, aga autor oli läbi mõnusa huumoriprisma neile kõigile siiski ka head vastused kirja pannud.

Soovitan seda artiklit kindlasti neil lugeda, kel häkkerite tegevuste ja suhtumiste osas veel kahtlusi peaks olema – see aitab häkkerite tausta kindlasti lihtsamini lahti selgitada.

Ülesanne (11. nädal): Kirjeldage üht vaba litsentsi lähemalt (kust pärit, kes seda kasutavad, mis on eripärad jne).

Enne ülesande kallale asumist tuleks segaduse vältimiseks defineerida mõiste “vaba litsents”.  Ühe definitsiooni kohaselt – “Vabad litsentsid on litsentsiliik, mis erinevalt senistest, objekti omaniku õigustele keskenduvast omanduslikest litsentsidest (ingl. k. proprietary license; kasutatakse ka terminit „lõppkasutaja litsents“ ehk end-user license agreement, lühendina EULA) keskendub litsentsivõtja (enamasti tavatarbija) õigustele.” [1] Wikipedia annab vasteks “A free software licence is a software licence which grants recipients rights to modify and redistribute the software, which would otherwise be prohibited by copyright law. A free software licence grants, to the recipients, freedoms in the form of permissions to modify or distribute copyrighted work. This freedom is not binary and licences can allow the user more or less freedom.” [2]

Kuigi vabu litsentse on palju, nagu internetist üldiselt lugeda võib ja erinevad veebilehed kirjeldavad, valisin kirjeldamiseks FreeBSD litsentsi.

The so-called new BSD license applied to FreeBSD within the last few years is effectively a statement that you can do anything with the program or its source, but you do not have any warranty and none of the authors has any liability (basically, you cannot sue anybody). This new BSD license is intended to encourage product commercialization. Any BSD code can be sold or included in proprietary products without any restrictions on the availability of your code or your future behavior. Do not confuse the new BSD license with “public domain”. While an item in the public domain is also free for all to use, it has no owner.

The GPL was designed to be the antithesis of the standard proprietary license. To this end, any modifications that were made to a GPL program were required to be given back to the GPL community (by requiring that the source of the program be available to the user) and any program that used or linked to GPL code was required to be under the GPL. The GPL was intended to keep software from becoming proprietary.

A BSD style license is a good choice for long duration research or other projects that need a development environment that:

• has near zero cost
• will evolve over a long period of time
• permits anyone to retain the option of commercializing final results with minimal legal issues.[3]

BSD-style licenses have been very successful, and they are now widely used for a variety of software. Among the many products released under this class of licenses are all of the major modern descendants of the original BSD UNIX, i.e., FreeBSD, OpenBSD, NetBSD and Darwin (the foundation of the Mac OS X). BSD-licensed software is also commonly included in Linux distributions (i.e., versions) and has even been incorporated into some of the Microsoft Windows operating systems. [4]

[1] Viide: Vabad litsentsid – mis need on? (Kaido Kikkas)
[2] Viide: Wikipedia “free software licence”
[3] Viide: Why you should use a BSD style license for your Open Source Project (Bruce Montague)
[4] Viide: BSD License Definition (The Linux Information Project)